KUUSTEIST - CHICAGO

16

CHICAGO

OKTOOBER 2023

Heal lapsel mitu nime ja nii kutsutakse ka seda suurlinna mõnikord maffia pealinnaks ja teinekord “Windy City” ehk tuuline linn. Chicago on oma suuruselt Ameerika Ühendriikide kolmas linn ja põnevusega ootan taaskohtumist selle metropoliga, mida tuntakse arhitektuuri, muusikakultuuri (eriti bluus ja jazz), spordimeeskondade ja linnaäärse Lake Michigan'i poolest.

Minu väike seiklus algas juba enne seda, kui lennukirattad Chicagot puudutasid. ESTA (elektrooniline visa), mis on vajalik Ühendriikidesse sisenemiseks, vajas pikendamist ning seda täitma asudes selgus, et kommunistlik riik Kuuba on lisatud USA poolt terroristlike riikide hulka ja kõik, kes on viimasel ajal Kuubat külastanud peavad taotlema viisa ja käima saatkonnas vestlusel. Kogu protseduur võttis aega paar nädalat ja mul ikka seekord vedas, et ei jätnud ESTA tegemist viimasele hetkele nagu eelmistel kordadel (ESTA vastuse saamine võtab aega kuni 72 tundi), vaid asusin seda tegema kuu aega enne reisi. Ja siis oli veel vaja Airalo äpp telefoni laadida, sobiv pakett valida, et olla kogu aeg internetiga mugavalt varustatud.

Lõpuks ometi võttis Finnairi teraslind ette teekonna Helsinkist ameerikamaale. Ilm oli selge ja lend üle Gröönimaa on üks vaatemängulisemaid kogemusi. Need jääväljad ja liustikud, fjordid ja lumised mäeahelikud.

Ja juba oligi lennuk Chicago kohal.

Ameerika Ühendriikides viibides on minu jaoks alati kohustuslik selle maa klassikalise söögikoha “Diners” külastamine. Väga tihti on fassadid roostevabast terasest, akendel ja ka siseruumides neoonvalgustusega reklaamid. Punased nahkistmed ja jukeboksid, piimakokteilid ja kohvi, mida võid juua nii palju kui soovid. Eks need söögiportsjonid on natuke liiga suured, liiga rasvased, sinepised, ketsupised aga ega sinna minemata ka ei jäta, sest Dinersis käimine lihtsalt kuulub ameerikamaa külastuse juurde. Ei pidanud pettuma ka seekord kui Chicago South Loop piirkonna retrostiilis söögikohta hommikusöögiks külastasin.

Omaette elamus on Expo külastamine. Ameerikas ju tehakse kõike hästi suurelt ja ega ühelt maratonilt, mis kuulub “World Major Marathons” sarja ei saagi vähem oodata. Expo on avatud nii jooksjatele kui ka nende sõpradele et tutvuda uuema jooksuvarustuse ja- tehnoloogiaga, toitumisetrendide- ja taastumistoodetega. Palju põnevaid esinejaid, ettekandeid, treeningnõuandeid. Erinevad mängud nii lastele kui ka täiskasvanutele. Ma vist ei ole varem mitte ühegi maratoni Expo’l nii palju aega veetnud.

“Fall of Fame”. Siin seinal on kirjas jooksjate nimed, kes on lõpetanud kõik 6 “World Marathon Majors” maratoni. Tean, et ka minu nimi on tulevikas seal kirjas. Chicago on minu neljas maraton selles sarjas.

Chicago maratoni start antakse varahommikul Grant Park’s. Päike ei ole veel tõusnud, õhk on sügiseselt jahe, külm näpistab, taevas on ultramariinsinine, jooksjad liiguvad vaikselt oma stardikoridoride poole.

Oktoobri varahommikul on mitte rohkem kui 10 soojakraadi ja selleks, et mitte pikas stardijärjekorras külmetada kantakse võistlusriiete peal fliise, kampsuneid, jopesid ja peas on tutimütsid, käes käpikud. Vahetult enne starti antakse riided kogumiskastidesse, mis siis hiljem heategevuseks annetatakse. Chicago maratonil aga saabusid stardikoridori väga palju valgetes hommikumantlites jooksjaid. Need mõnusast paksust froteematerjalist rõivad nägid välja väga hotelli hommikumantlite moodi. Väga võimlik, et neid oli võimalik enne starti kusagilt soetada aga siiski nägid need väga seda moodi välja nagu oleks hotellitoast kaasa haaratud. Ja neid valgeid hommikumanteleid oli ikka palju. Stiiliekspert annaks originaalse võislusele saabumise eest 10 punkti kümnest. Kahjuks leidsid ka need kehakatted oma kuulsusetu lõpu riiete kogumiskastides.

Aga päike tuli välja, keha hakkab vaikselt üles soojenema ja kohe läheb jooksuks. Pilvelõhkujad kahel pool teed justkui jooksjate tervituseks seljad sirgu tõmmanud.

Chicago maraton on üks parima energiaga spordipidusid maailmas. Üle 40 000 jooksja rohkem kui sajast erinevast riigisr, keda raja ääres tervitavad ligi miljon pealtvaatajat.

Kiire ja lame rada lookleb kokku läbi 29 linnaosa. Finiš on Grant Park’s.

Pärast medali kaela riputamist said kõik üle 21 aasta vanused jooksjad janu kustutamiseks õlu mekkida.

Kui olin oma esimesed sõõmud teinud sain teada, et olin jälle kohal. Uue meeste maailmarekordi püstitamise juures. Keenialane Kelvin Kiptum püstitas uue võimsa meeste maratoni maailmarekordi ajaga 2:00:35. See oli tema jooksjakarjääri kolmas maraton ja kolmas võit. Kahjuks jäi andeka jooksja elutee lühikeseks. Mõned kuud pärast maailmarekordi püstitamist hukkas ta 24 aastaselt koos oma treeneriga autoõnnetuses. Aga tema nimi on maratoniajalukku kirjutatud alatiseks.

Chicagos on nii lihtne olla ja saan täiesti aru nendest, kes seda rahvaste paablit oma lemmiklinnaks peavad. Turisti jaoks teeb selle suurlinna väga mugavaks nii maapealsest kui ka maa-alusest rongiliinist koosnev transpordisüsteem, mida kohalikud kutsuvad lihtsalt “L” (lühend sõnast “elevated”, ehk "tõstetud" rong). Hea ühendus kesklinna ja lennujaaama vahel, lisaks paljud põhiliinid. Väga lihtne ja arusaadav süsteem. Chicagole iseloomulik tõstetud metroorongide süsteem kannab kesklinnas nime “The Loop” ehk silmus. See on peamine äripiirkond pankade, pilvelõhkujate ja büroohoonetega. Siin piirkonnas asub Millenium Park, mis on Chicago enim külastatud linnaparke. Siin asub ka linna kõige kuulsam skulptuur “Cloud Gate”, milleks on roostevabast terasest valmistaud “uba”, mis näeb välja nagu “neer” ja on lemmikkoht pilvelõhkujate peegelduste nautimiseks, selfide tegemiseks, pilvede jälgimiseks.

Millenium Parkis asub ka üks omanäoline kunstiteos “Crown Fountain”, mis koosneb basseini mõlemal asetsevast kahest 15 meetri kõrgusest tornist, mille sees on LED ekraanid, millel kuvatakse umbes tuhande erineva chicagolase portreed. Tore ja lõbus vaatemäng.

Millenium Parki kõrval on üks maailma tippkunstimuuseume “Art Institute of Chicago”. Tõeline pärl kunstihuvilistele.

Chicago võlus ka mind ära ja kuigi tema hüüdnimi on “The Windy City” ehk tuuline linn, siis tuult ma seal viibimise ajal eriti tunda ei sannud ja ei pidanudki, sest see nimi on rohkem iroonia, mitte ilmastiku fakt. New Yorgi ajakirjanikud nimetasid Chicago poliitikuid “tuulepeadeks”, vihjates sellele, et nad rääkisid palju, aga tegid vähe. Lisaks võistlesid New York ja Chicago 1893. aasta maailma näituse korraldamise pärast ja chicagolased "kiitlesid" liiga palju. Hiljem hakati seda turunduses ära kasutama. Chicago on kindlasti natuke tuuline, aga hüüdnimi tuli esmalt poliitikute ja ajakirjanduse kaudu, mitte ilma pärast.

Kohtadest, mis hinge poevad on alati natuke raske lahkuda aga hea on minna soe tunne südames, sest hea emotsioon, suurepärane jooksuvõistluse korraldus, toredad inimesed reisivad mälestustes koju kaasa.