KAHEKSATEIST - LONDON

18

LONDON

APRILL 2024

Kuidas küll pääseda Londoni maratonile jooksma, kui ei ole nii kiire, et läbiks ajalise kvalifikatsiooni? Rohkem trenni teha? Üheks võimaluseks on  soetada rahvusvaheline reisipakett aga see rahanumber tundus täieliku röövimisena. Heategevusorganisatsioonidele annetuste kogumine on Eestis liiga keeruline ja nii ei jäänudki muud üle, kui osaleda avalikus loosis. See oli minu neljas kord Londoni maratoni loosirattal osaleda ja seekord läks õnneks. Tark ei torma. Tuleb lihtsalt oma aeg ära oodata.

Esimesed imelised vaated kuulsa linna siluetile on juba lennuki aknast. Väikesed valged pilvetupsud linna maketi kohal.

Igal suurlinnal on oma lõhn ja kui London oleks pärfüüm, siis kevadine London lõhnaks alguses värske rohelise kurgi järgi, millele järgneb “undergroundi” tolmust, metallist ja kuumast õhust kerge suitsune sügavus. Lisaks kohvi ja tubaka noot ja lõpuks vihmajärgse asfaldi baas, kuhu natuke tungib sisse kerge niiskuse ja kopituse nostalgiline lõhn.

Kevadine London on täis elu ja ilu. Lummavate vaadetega pargid, kus kirsipuud, magnooliad ja tulbid õotsevad täies hiilguses. Need pargid on justkui rohelised kopsud, mis linnakärast ja melust aitavad eemalduda.

Londonis on palju ikoonilisi sümboleid – mustad taksod, kahekorruselised bussid, Buckinghami palee ja erksad punased telefoniputkad, mis enam kasutuses ei ole aga need malmist valatud, kaarjate klaaside ja kroonimärgisega Briti sümbolid on jätkuvalt osa linna visuaalsest ja kultuurilisest maastikust. Lisaks punastele on Londoni tänavatel ka mustad telefoniputkad, mis on sageli eravalduses või kuuluvad kaubandusettevõttetele, mitte riiklikule telefoniettevõttele, mis haldas punaseid putkasid.

Kui hästi otsida leiab Londonist veel rohelised putkad, mis on populaarsed kiirtoidukohad “Cabmen’s Shelters”. Need unikaalsed ajaloolised toiduputkad loodi 19. sajandi lõpus, et pakkuda hobutakso juhtidele sooja toitu ja varju. Need väiksed rohelised puitmajakesed on endiselt kasutusel ja on saanud legendaarseks osaks Londoni tänavapildist. Menüüs väga taskukohaste hindadega Briti mugavustoit.

Mayfairi piirkonnas on endises kirikus St. Marks koha sisse võtnud väga noobel toiduhall “Mercato Mayfair”, mis keskendub jätkusuutlikkusele ja toetab kohalikke kauplejaid. Selle hoone sambad on nii kõrged, et korraks tunnen ennast pisitillukesena. Kolmel korrusel on väga mitmekesine valik erinevatest rahvusvahelistest köökidest. Peasaalis Itaalia, India, Mehhiko, Jaapani ja paljude teiste maade toidukunst. Keldrikorrusel asub pruulikoda, kus kohapeal käsitööõlut pruulitakse ja hubane veinikelder rikkaliku veinivalikuga. Katuseterrass aga on ideaalne koht lõunasöögi, pärastlõuna kokteili või veini nautimiseks. Koht on väga populaarne nii kohalike kui ka turistide seas.

Briti toidukultuurist rääkides ei saa üle ega ümber krõbedast friteeritud kalast ja friikartulitest “Fish & Chips”. Traditsioonilselt on see olnud Suurbritaania töölisklassi toit, mida väga tihti süüakse pargis või rannas ajalehetuutu seest. Aga saab ka peenemalt. Kohe kiriku kõrval on “The Mayfair Chippy”, auhinnatud Briti restoran mis pakub klassikalist “Fish & Chips” kogemust “Mayfair Classic” nime all. Selle imehea roa staariks on kas tursk või kilttursk, lisandiks krõbedad friikartulid, hernepüree, tartarkaste ja karri kaste. Ilma broneerimata tasub sinna ainult siis minna, kui sul on tore vestluskaaslane, kellega pikas järjekorras juttu võib kauemaks jätkuda. Mõnel teisel juhul aga võiks endale koha broneerida, sest restoran on väike aga siiski mõnusalt hubane.

Aeg maratoni juurde siirduda. Ikooniline Londoni maraton toimub iga aasta aprillis ja seekord osales üle 54 000 jooksusõbra. Aga enne rajale suundumist on kõigil osalejatel kohustuslik külastada ExCeL messikeskust, sest võistlusnumber ja kiip tuleb isiklikult välja võtta aga vaatamata väga suurele osalejate arvule sujus kõik laitmatult ja ilma pikemate järjekordadeta.

Suurte linnamaratonide EXPOd on alati vaatemäng omaette. Oma tooteid tutvustasid erinevad brändid, toitumisnõustajad, heategevusorganisatsioonid ja kohal olid ka maailmatasemel sportlased nagu Eliud Kipchoge, Sifan Hassan ja Madison de Rozario, kes jagasid nõuandeid ja inspiratsiooni.

Üks selle aasta Londoni maratoni sponsoritest oli “New Balance”. Kas sa teadsid, et see maaimakuulus jooksu- ja rõivabränd sündis tänu kanadele? Nimelt märkas brändi asutaja William J. Riley et kanadel on täiuslik tasakaal tänu kolmele küünele. Sellest inspireerituna lõi ta sarnase kolmepunktitoega sisetalla, mis andis jalale parema tasakaalu ning sellest ka nimi "New Balance".

Londoni maraton kuulub maailma kuue suurmaratoni “World Marathon Majors” sarja ja kui jooksja lõpetab kõik kuus maratoni, saab ta “Six Star Finisher” medali. Teised viis väga tähtsat maratoni on New York City, Bostoni, Berliini, Tokyo ja Chicago maratonid. Nende maratonide EXPO’l on välja pandud “Six Star Finisher Wall of Fame” ehk kõik jooksjad kes saavad kuue tärni õnnelikuks omanikuks pääsevad ka kuulsuste müürile.

Ja kirsiks tordil oli AI-fotoboks kus mind heade soovidega saatis teele pikamaajooksu kuninganna Paula Jane Radcliffe isiklikult.

Järgmisel hommikul otsustan maratoni starti jõudmiseks varakult liikuma hakata, sest mul pole õrna aimugi, kui kaua kohale jõudmine aega võtab, sest Google Maps andis väga erinevaid ajaraame ja kui ma peaksin linnarongiga maratonipaika sõites kogemata vales suunas sõitma, siis on aega, et ikka õigeks ajaks stradipaika jõuda. Rongijaama jõudes sain aru, et eksimise võimalus on nullilähedane. Rongijaam kihas nagu sipelgapesa ja mulle tundus, et sellel hommikul liikusid kõik rongid ainult ühes suunas. Turvatalad olid avatud, sest rahvast oli nii palju, et ükshaaval läbi laskmiseks lihtsalt ei olnud aega. Piletita sõitjate ehk jäneste pidupäev! Ja siis on veel vaja ennast rongi peale pressida, mis läks nii triiki täis, et järgmisest peatusest enam soovijaid peale ei mahtunud. Ja siis väljus kõik see mass ühes kindlas peatuses, et stardiala poole suunduda.

Kuigi see oli minu jaoks võõras koht, siis äraeksimise võimalust ei olnud, sest kõigil oli ainult üks siht silme ees - Greenwich Parki läheduses asuv Blackheath.

Avar roheala oli jäiselt külmale põhjatuulele valla, ootad lõdisedes oma stradiaega, kuhugile põgeneda ei ole võimalik. Hingamine aitab. Pikad sissehingamisd, et aeg natuke kiiremini liiguks ja veel pikemad väljahingamised, et keha selles külmas natukenegi lõdvestuks. Käed hakkavad juba lillat värvi minema. Hädasti oleks vaja karvamütsi, sooje käpikuid ja villasokke, unistada ju võib aga reaalsus on see, et stradini on veel päris palju aega. Istud, ootad ja hingad. Et ootamise aeg kiiremini mööduks, teen aega parajaks üüratu pikas wc järjekorras. 20 minutit jälle stardile lähemal.

Kuna osavõtjate arv on väga suur, siis starditakse erinevatel kella aegadel vastavalt oma stardigrupile. Minuga koos on starti ootamas palju erinevaid rahvuseid, mehed ja naised, noored ja vanad. Paljude jaoks on see elu esimene maraton, kuid enamus jooksjaid juba teab, milline tore seiklus neid ees ootab ja see teadmine aitab külmast tuulest mõtted eemale viia.

Kõlabki stardipauk, et läbida rada, mis on ainulaadne kogu maailmas. Rasketel treeningutel valatud higi saab kuhjaga tasutud. Nii palju õnnelikke, sihikindlaid ja ootusärevuses inimesi.

Ja need pealtvaatajad! Suurte linnamaratonide võlu ongi just need fantastilised pealtvaatajad, kaasaelajad, kes ergutavad esimesest kilomeetrist kuni viimaseni.

Minu rõõmuks on joogipudelid valmistatud taaskasutatud materjalist.

Inglismaa kultuuris on viisakus ja hea käitumine väga olulised ja ka jooksjad saavad magavatest politseinikest kenasti teavitatud.

Paljud jooksjad osalevad Londoni maratonil heategevuslikel eesmärkidel, kogudes annetusi erinevatele organisatsioonidele. 2024 aasta Londoni maraton püstitas selles vallas uue maailma rekordi, kogudes heategevuseks 73,5 miljonit naela. Kui palju head saab selle raha eest teha! Heategevuses osaletakse, sest keegi on kaotanud lähedase mõnele haigusele, on ise tulnud raskest haigusest välja või lihtsalr soovitakse toetust avaldada neile, kellel selleks puudub võimalus. Headus ei ole maailmast kadunud.

Kujutan ette, kuidas kõik need plakatid valmivad ja kui palju tunde kulub pealtvaatajatel maratoni ettevalmistuseks.

Järjekordne ajalooline maamärk: Tower Bridge.

Nii palju erinevaid emotsioone. Tunnete virr-varr päikeselises päevas. Palju on pisaraid, sest see maraton on kui omamoodi palverännak, kus jäetakse hüvasti kalli inimesega, kes on elu haigusele kaotanud aga palju on ka rõõmu, sest elu on elamiseks ja niikaua, kui on aega antud, tuleb seda kõike nautida. Londoni maraton on väga eriline. See on rohkem kui jooksuvõistlus. See on elusolemise tähistamine. Väga erinev kõikidest jooksuvõistlustest, kus ma varem jooksnud olen.

Üksik noormees, kes ei saa aru, miks peab üldse linnas jooksma. Normaalsed inimesed istuvad pubis, joovad õlut, vaatavad ekraanilt jalgpalli.

Ja siis on veel üks ingel, taustaks Big Ben.

Rajal kogu aeg midagi toimub ja märkamatult ongi 42 kilomeetrit läbitud ning finišijoon Buckinghami palee ees juba terendab. Ja nüüd algab vol. 2 ehk kuidas kõige kergema vaevaga finišialast õiges suunas sõitva metroo peatusesse jõuda. Tundub täiesti võimatu mission, sest finišiala on üks populaarsemaid kohti Londoni maratoni vaatamiseks ja kõik need tänavad, mida minul on vaja ületada, on suletud, mis tähendab päris mitu lisakilomeetrit. Eriti siis, kui jalatallad tuld löövad aga emotsioon maratonirajalt on ikka veel nii võimas, et liigud justkui iseenda kütuse aurude peal.

Maratonile järgneval päeval on oluline mitte voodisse vedelema jääda vaid kiiresti liikuma ja mis on parem maratonijärgne treening kui muuseumide ja kunstisaalide külastamine. Londonis on enamik muuseume tasuta ja esmaspäeviti avatud. Trafalgari väljakul asub “National Gallery”, kuhu on soovitatav pikkade järjekordade vältimiseks eelnevalt pilet broneerida. Jääb rohkem aega Vincent van Gogh’i, Leonardo da Vinci, Claude Monet, Caravaggio, Rembrandti ja paljude teiste kuulsate kunstnike maalide nautimiseks.

Minu teiseks muuseumi valikuks sai Thamesi lõunakaldal endises Banksie’i elektrijaamas asuv “Tate Modern”, mis on üks maailma juhtivaid kaasaegse ja moodsa kunsti muuseume ning üks Londoni tähtsamaid kultuurilisi sihtkohti. Piletit ette broneerida ei ole vaja, kohvikust avaneb suurepärane vaade Thamesile ja kingipood üllatab kaasaegse disaini ja raamatutega.

Kui sul nüüd tekkis soov ka Londonis maratoni joosta, siis raamatu soovituseks Rachel Ann Culleni sulest “Jooks elu eest. Kuidas ma end sammhaaval parandasin”. Ehe ausus. Väga isiklik ja värvikas lugu ühe jooksja teekonnast kuidas läbi eluraskuste jõuda Londoni maratonile ja see ka suurepärase ajaga lõpetada.

Ja lõpetuseks veel natuke Londonit.