VIISTEIST - VIIN — Run for Fun Club

15 VIIN

APRILL 2023

Viini linnamaraton on Austria suurim maraton. Hea on jälle joosta maratoni Euroopas, kus on puhtus, kord ja demokraatia. Kõik on peensusteni hästi ja minuti pealt korraldatud. See mis on kirjas paberil ja internetis, kehtib ka päriselus.

Enne maratoni on vajalik võistlusnumber välja võtta ja jooksjatele mõeldud EXPO ei olnud küll vaga suur aga hästi kompaktne ja kõik vajaliku leidis kiiresti ja mugavalt üles. Väike värin on ikka sees, kas tõesti kõik on nii ilus või kohe juhtub midagi ja mitu korda kontrollisin, kus on maratoni algus ja lõpppunkt ja mis kell on minu grupi start aga kõik sujus ja naeratus näol käid ringi, naudid maratoni eelset päeva ja Viini sooja kevadet.

EXPOle pääsemiseks tuli seista pikas järjekorras aga mõnusa päikesepaiste käes möödus see kiirelt.

Minu käest on palju küsitud, et milline kõikidest maratonidest, kus ma olen jooksnud, on mu lemmik. Väga raske on sellele küsimusele vastata, sest kõik maad, kus olen jooksnud, on nii erinevad, eriilmelised aga Viini linnamaraton kuulub kindlasti minu top maratonide hulka. Võib-olla on minu arvamus natuke mõjutatud kahe eelmise maratoni katastroofilisest korraldusest.

Suurtel linnamaratonidel on alati palju jooksjaid ja kui elad kesklinnas mõnes suuremas hotellis, siis umbes pooled külalistest on spotlased, kes maratoni hommikul oma liibuvates jooksuriietes, numbrid rinnale kinnitatud, keskendunud ilme, tõsiste nägude ja sirge seljaga istudes hommikueinet söövad. Õhustik on natuke ärev, nagu läheks missioonile. Kõhud täis pargitud suunduvad jooksjad riburadapidi metroorongi, et õigeks ajaks stardikohta jõuda. Rong on rahvast pungil, järgmises peatuses enam keegi peale ei mahu.

Jube keeruline on alati see stardikohta jõudmise ajastamine, eriti siis kui maratoni rajale suunduvad kümned tuhanded inimesed. Et viimase hetke sekeldusi vältida proovin alati natuke varem kohal olla, seekord jõudsin umbes 45-50 minutit enne starti aga aeg läheb kiiresti ja kindlasti on vaja teha üks kohustuslik foto koeraga.

Ja juba ongi stardialas rahvast nii palju, et isiklikku ruumi enam üldse pole. Eestlasele ju meeldib, et teine inimene on vähemalt paari meetri kaugusel. See on nüüd naljaga pooleks öeldud aga päris kitsaks läks juba.

Maratoni start on jahutava Doonau ääres, üle silla suundus tee edasi parki, tagasi linna, kaunite losside kõrvalt jalakäjate tänavale. Rada on väga hästi valitud, osalejatel tuju hea, maratoni ergutajad annavad energiat ning pealtvaatajad pakuvad emotsionaalset tuge.

Igal ühel meist vist on kusagil teisik. Seekord kohtasin kuulsa vutilegendi Diego Maradona päris täpse koopiat.

Kuigi maratonid on alati rasked, siis tänu väga heale korraldusele, ilusale ilmale ja fantastilistele pealtvaatajatele oli selline kergus sees. Väga nautisin ja kuigi olen andnud endale lubaduse, et jooksen ühes kohas ainult ühe maratoni, siis kui ma peaks seda kokkuleppet iseendaga kunagi murdma, siis Viini maraton võiks saada teist korda läbitud.

Järgmine hommik hotelli restoranis on jälle maratoonaritest pungil. Aga nüüd on õhustik kuidagi vabam ja loomingulisem. Mõni tuleb söögisaali longates aga naerul näo ja juuksed sassis, kellegil on medal kaelas. Ta vist magas ka öösel sellega või vähemalt hoidis kallist aaret padja all peidus. Jooksjad vahetavad eelmise päeva kogemusi, võrdlevad üksteise maratoni aegasid ja uurivad kus järgmine maraton joostakse. Hommikusöögisaal kihab nagu rõõmus sipelgapesa.

Väga suureks põhjuseks, miks Viini külastada on kindlasti sealne kohviku ja restoranikultuur. Pearoaks “Wiener Schnitzel” ehk paneeritud vasikaliha ja magustoiduks “Apfelstrudel” ehk õunastruudel. “Wiener Schnitzel” on Viini ja kogu Austria rahvusroog, mille traditsiooniline versioon valmistatakse õhukeseks tambitud veiselihast, mis pannakse paneeringusse ja praetakse kuldpruuniks, rasvasuse tasakaalustamiseks sidruniviil, lisandiks õli ja äädikakastmega maitsestaud kartulisalat, kurgi viilud või pohlakompott. Kui rääkida traditsioonidest, siis traditsiooniline toit mitte ainult ei peegelda rahva kultuuri, ajalugu, identiteeti vaid see on sümbol ja seetõttu ei tohi sealihast või kanalihast valmistatud šnitselit nimetada “Wiener Schnitzel”, vaid hoopis “Schnitzel Wiener Art” ehk Viini stiilis šnitsel. Traditsiooniline toit on kindlasti rohkem kui maitseelamus ja korralik kõhutäis, eriti kiirelt muutuvas maailmas on see rahvusliku identiteedi kandja.

Viini kõige kuulsam ja populaarsem šnitslikohvik on alates 1905. aastast tegutsev pereettevõte Figlmüller, kus kohtuvad ajalugu ja tänapäev. “Figlmüller Schnitzel” on valmistatud traditsiooniliselt sealihast. Need on hiiglaslikud, taldrikust suuremad, õhukeseks tambitud ja kuldpruuniks praetud.

Restoran on nii populaarne, et õhtusel ajal looklevad pikad järjekorrad sageli tänavale ja seetõttu on mõistlik laud broneerida. Kui aga saabud söögikohta kohe pärast avamist enne lõunat on lootust ka ilma broneerimata vaba lauda saada. Kindlasti külastamist väärt koht ja sinu kõht tänab sind!

Maratonireisidel on alati mõnusalt aega. Suurlinnades naudin suurepärast võimalust külastada kunstnäituseid ja muuseume. Viini südames asubki Albertina muuseum, kus on rikkalik väljapanek maailma ühe karismaatilisema kunstniku, Pablo Picasso loomingust. Picasso on ise enda kunsti kohta öelnud, et ta harjutas neli aastat, et joonistada nagu Raphael, aga kogu elu, et joonistada nagu laps.

Tema loomingus mängisid väga suurt rolli tema naised, keda tema muusadeks kutsuti. Picasso elulugu tagantjärgi uurides võib tunduda, et ta küll armastas oma naisi aga imes nad nagu vampiir verest tühjaks, kuni nende elust ja hingest jäi järele üksnes skelett. Siis vahetas ta tema jaoks ammendunud ihu noorema ja värskema vastu välja. Ta alandas oma naisi ka pärast lahkuminekut. Üks Picasso kuulsaimatest muusadest, Dora Maar sai pärast lahkuminekut kingituseks lühikeste jalgadega tooli, mida ei saanud mitte millekski kasutada. Dora Maar aga oli kange naine ja ta asetas selle tooli oma kodu koridori, et kõik tema külalised Picasso naeruväärset kingitust näeksid. Tõe huvides lisan, et üheks lahkumise kingituses Dorale oli ka 14 toaga maja Lõuna-Pramtsusmaal. Nende suhe oli väga kirglik ja Dora on kirjeldanud Picassot, kui meest, kes arvas, et ta võib endale kõike lubada. Tema elu oli teatrilava, kus ta oli alati keskpunkt. Pärast tema lahkumist jäi alati järele lahinguväli. Ka pärast oma surma, tahtis ta oma endisele muusale Dora Maarile teha haiget, kuigi ta oli selle naise maha jätnud juba 30 aastat tagasi, jättes talle päranduseks sõrmuse mida poleks saanud kunagi kanda, sest sõrmus oli valmistatud sissepoole pööratud astlaga.

Kauneid kunsti, ajaloo ja arhitektuuripärle on Viinis palju. Näiteks endine Habsburgide suveresidents Schönbrunni loss, keiserliku pere talveresidents Hofburgi palee, Stephani toomkirik, barokkstiilis lossikompleks Belvedere, maailmakuulus Viini Riigiooper, Mozarti maja ja palju muud.

Eraldi toon välja natuke hipilikus stiilis värviliste fassaadide, ebakorrapäraste vormide, kumerate põrandatega kortermaja “Hundertwasserhaus”. Selle värvilise kompleksi looja Hundertwasser uskus, et inimene peab saama oma eluruumi ise mõjutada, näiteks kujundada ümber aknaid. Ta pooldas rohelist arhitektuuri, kus taimed kasvavad katusel. Sinna sisse uudistama ei pääse, sest tegemist on tavalise elumajaga, küll aga on võimalik külastada unikaalse “Hundertwasser Village” suveniiripoodi ja väikest hubast kohvikut.

Kesklinna lähedal, Wienzeile tänava ääres asub juba 16. sajandil esmavalgust näinud vabaõhuturg Naschmarkt, mis Viini kultuuriline ja kulinaarne süda. Esindatud on väga palju erinevaid maitseid, kultuure. Rahvusvaheline köök, värsked puu- ja köögiviljad. Liha, kala, juust, pagaritooted. Delikatess ja gurmeetooted, tänavatoit. Silmade eest võtab kirjuks ja kõike tahaks proovida.