ÜHEKSATEIST - BUENOS AIRES

19

BUENOS AIRES

SEPTEMBER 2024

Buenos Airese maratonil jooksmine tundub esmapilgul täiesti hullumeelne ettevõtmine. Sõita teisele poole maakera, selleks et 42 kilomeetrit järjest võõras linnas joosta? Aga julgete päralt on maailm ja kohe kui maraton välja kuulutati, panin ennast jooksuvõistluste jaoks loodud rakenduses “Ticketear” kirja. See vist on Lõuna-Ameerikale tavapärane, et mitte mingisugust reageeringut korraldajate poolt ei järgne. Kuigi rakenduses oli näha, et olen justkui kirjas ja raha on ka arve pealt maha võetud aga ei mingit e-kirja, nagu tavaliselt korraldajad saadavad. Saatsin isegi mitu kirja päringuga, millele loomulikult ühtegi vastust ei tulnud. Umbes nädal enne väljasõitu sain hoopis kirja ettevõttelt, kes vastutas maratonifotode eest pakkudes allahindlust, kui kohe kogu paketi ära tellin aga jooksuvõistluse korraldajate poolt endiselt täielik vaikus. Kas ma tõesti sõidan maailma kuklapoolele ja siis selgub, et ma polegi maratonil kirjas?

Mõnikord on targem elu lihtsalt usaldada, tuleb see mis tulema peab. Tallinn – Helsinki – New York – Buenos Aires. Lennusaatjad Buenos Airese poole kihutavas lennukis on laitmatud, veinipudelid on hiigelsuured, umbes kolm korda suuremad kui tavaliselt ja sisetunne ütleb mulle, et sellest tuleb üks äge seiklus.

Kui külastad mõnda suurlinna esimest korda elus, siis tavaliselt võtab mul uue olustikuga harjumine natuke aega, et tunnetada erinevaid inimesi, kohtasid, lõhnasid aga Buenos Aires võlus mind esimesest hetkest. Sa kindlasti tead seda tunnet, et kui kohtad kedagi ja saad esimesest silmapilgust aru, et see on “minu inimene”. Minul oli samasugune äratundmise rõõm Buenos Airesega, see on “minu linn”. Aga miks põrgupäralt peab ta teisel pool maakera olema? Ja lõhn peab ka õige olema. Igal suurlinnal on oma lõhn. Buenos Aires tähendab tõlkes “hea õhk” mis võiks ju tähendada värsket õhku aga siin on palju liiklust, linnasuitsu, tolmu, heitgaase. Septembris on Buenos Aireses kevad ja õhus on õrn kevade lõhn. Kellegi tagahoovist tuleb grillitud veiseliha lõhna, hommikuti on kohvi ja värskete croissantide lõhn. Parkides jalutades tunned kergelt ürdist mate tee lõhna. Minu jaoks on Buenos Aires veel küpse, täidlase, aromaatse punase veini lõhn ja nagu hea vein muutub aja jooksul aina paremaks, siis nende päevade jooksul, mis ma seal olin, kiindusin ma sellesse linna üha rohkem. Mulle nii meeldib Buenos Aires, tükike New Yorki, natuke Pariisi ja boheemlaslik lõunamaa vaib. Täiuslik.

“Besame mucho” ehk suudle mind veel. Siin maal on kombeks võõraid inimesi musitada. Esimest korda saime seda tunda juba umbes kolmandal Argentiinas viibimise tunnil, kui saime kokku korteriomanikuga, kelle käest endale Buenos Aireses viibimise ajaks kodu rentisime. Tundub, et võõraste inimeste musitamine on niisama loomulik kui igahommikune hammaste pesemine.

Nüüd on veel vaja välja selgitada, kas ma ikka olen maratonil kirjas ja selleks suundume linna servas toimuvale Expole. Kui õhust drooniga Buenos Airest vaadata, siis tundub see linn koosnevat ristkülikutest, kus enamus tänavaid on ühesuunalised. Kui tellid endale takso ja soovid hoopis teises suunas sõita, siis on mõistlik kõrval tanavale jalutada ja võtta takso õige sõidusuunaga. Parem kõnni paar kvaratlit aga kokkuvõttes võidad nii aega kui ka raha.

Expol selgus, et ma ikka olen jooksuvõistlusel kirjas, sain võstlusnumbri ja läksin infopunkti, et välja selgitada maratoni täpne stardikoht.

Nemad: “Kogu info on saadetud e-kirjaga.”

Mina: “Ma ei ole saanud mitte ühtegi e-kirja.”

Nemad: “Aga me saatsime kõigile.”

Mina: “Aga ma tõesti ei ole saanud teilt mitte ühtegi e-kirja.”

Nemad: “Kõik kirjad on välja saadetud!”

Niimoodi me seda ping-pongi palli seal põrgatasime ja lõpuks ma selle täpse stardikoha aadressi ka sain. Nemad rääkisd minuga argentiina hispaania keeles ja mina inglise keeles.

Kui varahommikul, enne päikesetõusu Uberiga maratoni starti sõitsin, siis hakkasid silma ainult suured prügiveoautod, tänavakoristajad, kes eelmise õhtu ja öö järelnähtusid rohke veega maha pesid ja väsinud pidulised, kes veel koju ei raatsinud minna. Kui Uberist väljusin oli veel umbes kilomeeter jalgsi vaja minna ja see vaatepilt oli päris koomiline. Ühes suunas, maratoni stardi poole kõndisid maratoonarid ja meile vastu kõrgete kontsadega, võrksukkades ja kaugelt vaadates ei saanud päris hästi aru, kas seljas oli lühike seelik või lai vöö, natuke sassis olemisega “las argentinas”.

Stardipaika jõudes oli veel ikka pilkane pimedus, taevas oli sinakasmust.

Vaikselt rahvas kogunes ja start anti beebipungadega, massiivsete, kevadiselt raagus puude all.

Jooksjaid tervitasid kirevates kostüümides tsirkuseartistid.

Natuke suurlinnamelu.

Buenos Aires on Argentiina üks kirglikumaid jalgpallilinnu ja top 2 rivaalitsevat jalgpalliklubi on River Plate ja Boca Juniors. River Plate on rikka mainega jalgpalliklubi ja nende kodustaadion on Argentiina suurim, mahutab üle 83 000 inimese. Jalgpalliklubi River Plate tähtsust näitab ka see, et maratonirada nende kodustaadioni kõrvalt mõõdus.

Maratonirada lookles mööda ka Recoleta kalmistust, mis on üks maailma kuulsamaid kalmistuid. Tuntud oma imposantsete mausoleumide, ajalooliste haudade ning kuulsate isikute tõttu, kes sinna on maetud: endised presidendid, kirjanikud, kindralid ja Eva Perón (Evita). Mingi legendi järgi ei olnud õigust Evita’t sinna üldse matta, sest ta oli pärit vaesest perekonnast, Recoleta on aga mõeldud ellitrahvale ja väidetavalt sai Evita endale mausoleumi koha tänu altkäemaksule. Recoleta kalmistul on ka oma blogi ja selle koha kõige kuulsamad ja legendaarsemad elus elanikud on kassid, kus nad mausoleumide varjus elavad. Kohalike sõnul kaitsevad kassid kalmistut kurjade vaimude eest ja iga kuulsal surnul on oma “kassi-kaitseingel”.

Edasi liikus rada südalinna poole. Suursugused monumendid, huvitavate kostüümidega jooksjad, tänavakunst.

Maratonirada jõudis ka “Avenida 9 de Julio” le , ms on Buenos Airese peamine ja üks maailma laiemaid avenüüsid ja on saanud oma nime Argentina iseseisvuspäeva (9. juuli 1816) järgi. Selle avenüü laius on ligi 140 meetrit ja seal on kuni 20 sõidurada. 9 de Julio avenüüd ei ole võimalik ühekorraga isegi joostes ületada. Selle ületamiseks tuleb võtta aega, mõne koha peal isegi 3-4 valgusfoori etappi.

Casa Rosada ehk Roosa Maja on Argentiina Vabariigi presidendipalee, kus Evita pidas oma kuulsaid kõnesid.  Plats Casa Rosada ees on olnud läbi aegade mitmete protestide ja rahvakoosolekute keskpunkt ja Madonna laulis "Don't Cry for Me Argentina" just selle rõdu ees samas hoones (Evita, 1996).

Edasi liikus rada töölisklassi jalgpalliklubi Boca Juniors staadioni juurde.

Boca Juniors on tõõlisklassi, rahva klubi, mis asub La Bocas. Üks maailma legendaarsemaid jalgpallureid Diega Maradona on samuti selle klubi ridadesse kuulunud.

Superclásico ehk kõige tulisem derbi maailmas on Boca Juniors vs River Plate, mis jagab Buenos Airese kaheks: rikkad ja töölisklass. Superclásico ajal löövad kired valla, lauldakse, süüakse, juuakse, palju pürotehnikat ja kohal on ka märulipolitsei. Nende omavahelised mängud tekitavad nii Argentiinas kui ka mujal maailmas väga suurt tähelepanu, kus töölisklassi ja ülemklassi jalgpallurid ja fännid omavahel piigid ristavad. Näiteks turvakaalutlustel toimus 2018. aasta Copa Libertadores finaal Riveri ja Boca vahel Madridis.

Maratoni eelõhtul, kui otsustasime külastada La Caminito värvilisi maju, sattusime endalegi üllatuseks superclásico keskpunkti. Käimas oli kahe kuulsa, River Plate ja Boca Juniors omavaheline kohtumine. Mängupäev on elu keskpunkt, staadioni katlast kostub meeletu vibreeriv müra ja trummide põrin. Tänavatel ootavad fännid on kirglikud, omadele lojaalsed ja valjuhäälsed. Tõsiste ilmetega märulipolitseinikud on juba ootel.

See kõik oli natuke hirmutav, sest kunagi varem pole ma märulipolitseist umbes 5 meetri kauguselt mõõdunud. Tundsin iseenda südamelööke, kui La Caminito poole kõndisime. La Caminito on värvikirev jalakäijatetänav, kus majad on ehitatud vanadest plekitükkidest, maalitud eredates toonides, mis on algusaegade töölisklassi traditsioon. See on elav segu ajaloost, tänavakunstist ja tangost. La Boca on lagunev ilu. Seda, et La Boca on turistidele ohtlik koht, saime natukese aja pärast teada.

Koju sõiduks otsustasime Uberi tellida, sest ka jalgpalli kohtumise lõpuvile kõlab varsti ja vaikselt hakkas ka hämarduma. Esimene Uber, kes meie kutse vastu võttis tühistas sõidu paarsada meetrit meist eemal. Teine Uber tühistas samuti paar minutit enne kohalejõudmise aega ja nii juhtus ka kolmanda, neljanda ja viienda Uberiga, nad kõik tühistasid tellimuse. Kas nende jaoks oli see piirkond jalgpalimängu tõttu ebaturvaline, või oli sõidu tühistamisel mingi muu pühjus, seda me teada ei saanud, uut Uberit tellima ei hakanud vaid hakkasime kõndima esimese suurema tänava poole. Päike oli juba loojunud ja selja taha vaadates näed, kuidas ei tea kustkohast ilmuvad välja palja ülakehaga kohalikud kiitsakad mehed, kes nagu kiskjad ronivad oma urgudest välja, üksteisele vilistades märguandeid saadavad. Suur, rahvarohke tänav on ainult kiviviske kaugusel ja me oleme päästetud. Meil õnnestus peatada riiklik takso. Taksojuht oli natuke pahur, pikk tööpäev vist oli seljataga. Suunatulede näitamine oli rangelt vabatahtlik, jalakäijad pidid autole teed andma ja siis kui oleks pidanud pidurdama, vajutatas ta hoopis gaasi. Selline huvitav, adrenaliinirikas ja sündmusterohke õhtupoolik.

Aga nüüd maratonirajale tagasi. Kui Boca Juniorsi staadionist möödusin, käisid eelmise õhtu sündmused filmilindina mu silme eest läbi. Nautisin tänavakunsti ja jooksin edasi, sest palju pole enam jäänud.

Edasi liikus rada läbi kauni pargi, kus inimesed oma koeri jalutasid ja mate teed nautisid ning siis jõudis silla alla, kus ühel pool teed magasid kodutud ja teisel pool oli tara taga elamurajoon. Ei usu, et sinna piirkonda tahaks kunagi tagasi minna.

Natuke veel ja juba oligi päästev finish. Buenos Airese tasane maratonirada näitas selle linna kõiki erinevaid palesid, rikkust ja vaesust, kõike seda, mis elu juurde kuulub.

Enne õhtusööki siirdusime veel Palermo linnaosa uudistama. Palermo Soho tundub kuidagi ameerika euroopalik, tükike Londonit ja siis oled Manhattanil ja ümber nurga keerates tervitab hoopis Pariis. Butiigid, tänavakunst, kohvikud, väiksed disainipoed ja vintage-turud, veinibaarid, restoranid ja terrassid.

Avenida Santa Fe 1860 asub Buenos Airese suurim ja kuulsaim raamatupood “El Ateneo Grand Splendid”.  Mis kunagi oli teater, siis kino ja nüüd maailma kõige ilusam raamatupood koos suurepärase interjööri, raskete sametkardinate, laemaalingute ja hubase kohvikuga, mis asub endisel laval ja kust saab imetleda kogu saali hiilgust. Võrratu!

Argentiina hispaania keel on väga erinev sellest hispaania keelest, mida räägitakse näiteks Kuubal, Mehhikos või Hispaanias. Kohe esimesel päeval siirdusime kohvikusse, et keha kinnitada pirukatega, mida Lõuna-Ameerikas kutsutakse “Empanadas”. Soovisin tellida kana pirukaid ja tean on kana on hispaania keeles “pollo” ja hääldatakse poyo aga selgus et argentiina hispaania keeles hääldatakse “pollo” hoops posho. Natuke segadust tekitas aga pirukad mida serveeriti olid väga maitsvad. Tuleb lihtsalt öelda "Una empanada de pollo (posho), por favor" ja maitsev kõhutais on garanteeritud. Need väikesed erinevate täidistega soolased pirukad. Neid müüakse tõesti igal pool ja süüakse kogu aeg ja need olid imemaitsvad. Tõe huvides peaks mainima, et ühes bensiinijaama puhvetis olid natuke kuivavõitu aga see oli tõesti üks ja ainuke kord aga tühi kõht kannatab kõike ja ega see nii hull ka polnud.

Kuidas ära tunda, mis täidisega pirukad on? Ikka piruka äärte järgi, sest kasutatakse konkreetseid voltimisviise ja kujundeid, et eristada näiteks liha-, kana- või juustutäidisega pirukaid.

Kergem kõhutäis empanadad, natuke suurem grill-liha. Grill-liha üle on nad väga uhked. Soolaga maitsestaud, kõrvale pakutakse chimichurri kastet, mõnikord ka sidrunit. Tundub et üks õige ja endast lugupidav Argentiina mees teab, kuidas suus sulavat grill-liha küpsetada.

Kui me Argentiinat maanteed mööda sõites avastasime märkasime päris palju veiseid täis veokeid. Kas pole mitte vastuoluline, et iga kord kui järjekordsest veiseid triiki täis rekkast mõõda sõitsime, mis loomi tõenäoliselt tapamajja viis, lubasin iga kord, et ma hakkan veganiks, sest nii kahju oli nendest loomadest. Ja siis õhtusöögil maiustad maitsva lihaga, palud looma käest vabandust, et sa teda sööd ja annad endale lubaduse, et veganiks saamine võib oodata. No see liha lihtsalt reaalselt sulas suus ja mitte ainult üks kord, vaid kõikidel kordadel, kui einestasime natuke peenemas kohas kui bensiinijaama puhvet, kus pakuti ainult empanadasid, mis olid ka muideks imehead, siis mitte ükski kord ei pidanud me pettuma ei liha maitses ega küpsusastmes. Midagi ei ole õelda, liha grillimine on neil vist emapiimaga kaasa antud. Kerge soolaga maitsestatud liha, kõrval chimichurri kaste. Ja loomulikult tuleb see kõik ohtra Argentiina punase veiniga alla loputada, sest ilma punase kohaliku veinita ei möödu küll ühtegi õhtusööki.

Maanteel sõites jõudes Buenos Airesest natuke kaugemale, hakkas silma sõiduteede halb kvaliteet, auklikud, halvasti märgistatud, tegelikult polnud mõned teed üldse märgistatud, tänavavalgustusest isegi ei unistanud ja vihmaga, pimedas sõitsid justkaui nagu kotis. Me reaalselt palusime kõige kõrgemat, et rendiauto ühes tükis koos meiega autorenti tagasi jõuaks. Ja siis ilmusid veel ei tea kustkohast kiirusepiirangu märgid ja keset teed punased teetöö torbikud. Argentiinas tähendab see politsei kontrollpunkti. Nemad rääkisid ainult hispaania keeles, meie inglise keeles vastu ja kuna me ühist keelt omavahel ei leidnud, siis lasti meil ka kiiresti edasi sõita. Ja neid kontrollpunkte oli palju. Kuigi kiirteel võis sõita kuni 120 kilomeetrit tunnis, siis paljud teed olid lausa eluohtlikud, et nii kiiresti sõita aga oli ka väga hea kvaliteediga kiirteid ja need oli tasulised. Autot rentides tasuks kindlasti uurida, et TelePASE kleeps oleks aknal olemas. Teeb liiklemise maanteel oluliselt mugavamaks.

Kõige kaugem punkt kuhu me autoga sõitsime oli Buenos Airesest 1300 kilomeetrit põhja pool asuv maailma ime Iguazú juga. Kui hakkasime põhja poole lähenema, muutus ka kliima järjest kuumemaks ja niiskemaks. Tunned, kuidas läbi auto akna pressib sooja õhku sisse. Termomeeter näitas juba üle 30 kraadi sooja ja kuigi jõudsime Puerto Iguazú linnakesse alles õhtul, siis ilmajumal soojakraade vähemaks ei keeranud. Ööbimiskohta jõudes tervitas prantslannast majaomanik meid jälle nagu vanu tuttavaid keda ammu pole näinud, musidega põsele. Järjekordne maitsev õhtusöök ja idüll basseini ääres.

Varahommikul suundusime loodusime vaatama. Mul olid igaks juhuks piletid kodus interneti teel ära ostetud aga selle päeva hommikul oleks pileteid saanud ka koha peal osta. Ei soovita sellega siiski riskida, sest parki pääseb ainult kindel arv inimesi. Olime pargis juba varakult kohal ja see oli õige otsus, sest kui me ennast lahkuma seadsime, tulid meile vastu sajad ja sajad inimesed ja parklas seisid autod juba järjekorras. Aga see Brasiilia ja Argentiina piiril asuv looduselamus oli kindlasti pika teekonna läbimist väärt.

Sügav sametine õhk, suur puu kihas värvilistest liblikatest ja troopilistest lindudest. Soojus, veeudu, imeline loodus. Sügav, jõuline ja pidev kose kohin. See on nii vali ja intensiivne, et sa ei tunne seda mitte ainult kõrvades vaid üle kogu keha. Need on justkui looduse südamelöögid.

Tagasiteel Buenos Airesesse sõitsime jälle mõõda väga vaheldusrikast maastikku. Palju rohelust aga ka põlenud maastikke, väikesed linnad ja karjamaad, tee ääres asuvad keraamika- ja käsitöö müügikohad ja apelsini müüjad.

Argentiinas leidub ka palju looduslikke kuumaveeallikaid ja terme, mida tuntakse kui "termas", mis viitab kuumaveeallikale või termidekompleksile, kus mineraalirikas vesi tõuseb maapinnale looduslikult kuumana (temperatuurid tavaliselt 30–50 °C) ning kasutatakse seda lõõgastumiseks, lihasvalu leevendamiseks ja vereringe ergutamiseks. Meie külastasime Termas de Colon termide kompleksi, mille mineraalirikas vesi sisaldab peamiselt naatriumi, kaltsiumi, magneesiumi ja sulfaatide segu. Termas de Colon asub Uruguay jõe kaldal ja Uruguay on peaaegu kuumavee basseinist näha.

Kui rääkida Argentiinast, siis selle maa vereringe juurde kuulub kindlasti Mate tee. Mate on üks eriline teesort. See igihaljas puu kasvab ainult Lõuna-Ameerikas. Kuivatatud lehtedest saadake teepuru, mida kutsutakse yerba mate. Mate tee on Argentiina rahvusjook, mida juuakse igapäevaselt sõprade, pere ja ka töökaaslastega. Seda juuakse ka üksi pargis jalutades või reisides. Kui me autoga mööda Argentiinat ringi sõitrime, siis olid bensiinijaama prügikastid kasutaud mate tee purust pungil. Kohvikus täidetakse termos kuuma veega ja nii need kohalikud seal ringi liiguvad, matetops käes ja termos kaenla all. Mate topse ja termoseid müüakse igal pool. See on tõesti rohkem kui lihtsalt tee – see on sotsiaalne rituaal ja kultuuriline identiteet kogu Lõuna-Ameerikas, eriti Argentinas aga ka Uruguays, Paraguays ja Lõuna-Brasiilias.

Kuidas valmistada mate teed

Täida tops 2/3 ulatuses mate tee puruga.

Kata tops käega, keera ümber, raputa üles-alla, et peen puru vajuks alla ja jämedam jääb üles.

Kalluta teepuru ühele küljele, et matepuru kuhjuks ühte serva. Teiselt poolt vala natuke külma vett lehtedele, et need paisuksid. Ära mate pealmiseid lehti märjaks tee.

Jäta teepuru ühest servast kuhja ja teisest ostast libista topsi matekõrs bombilla. Oota 2 minutut.

Vala kuum (kuid mitte keev!) vesi (umbes 70–80 °C) bombilla juurest mõõda tassiserva, kuni matepuru kerkib ääreni. Lase 2-3 minutit tõmmata.

Joo, naudi ja vala uus ring! Korda kuni matepuru vajub vett peale kallates põhja.

“Confitería La Ideal” on ajalooline prantsuse stiilis kohvik Buenos Aireses, inspireeritud Pariisi belle époque stiilist. Kõrged laed, marmorist sambad, peeglid, puidust detailid, elegantne atmosfäär, originaalne ajalooline täielikus töökorras lift, kunstnike, kirjanike ja tangotantsijate kohtumispaik. See kohvik on justkui ajamasin, mis sind 100 aastat ajas tagasi viib.

Ja loomulikult argentiina tango! See kirglik ja väljendusrikas tantsu- ja muusikastiil sündis Buenos Aireses 19. sajandi lõpus. See on maailmakuulus kultuurinähtus, mis ühendab muusika, luule, draama ja intiimse tantsu üheks võimsaks emotsionaalseks väljenduseks ja seda emotsiooni võib Buenos Aireses tunda kõikjal. Lihtsalt jalutad pargis ja näed kuidas üks paarike muusika saatel tantsu üles võtab. Tango on midagi, mis on argentiinlastel kindlasti emapiimaga kaasa antud.

Huvitav, miks mõned kohad väga meeldivad, ikka ja jälle tahad sinna tagasi põõrduda aga mõnda teise kotha, kus oled käinud üldse ei tõmba. Kas võib olla, et Argentiinast on pärist minu mõned kauged esivanemad või olen eelmises elus seal elanud. Mulle nii meeldib, kuidas argentiinlased lähenevad oma elule kuidagi loominguliselt. Need Buenos Airese mitmekesised linnaosad, “porteñod”, rulluisutajad, koerajalutajad, "los abuelos", muuseumid, tänavakunst, “cartonerod”, kohvi müüjad, tangotantsijad, mate tee joojad. Buenos Aires - minu uus lemmiklinn aga miks pagana pärast peab ta kodust nii kaugel olema?