KAKSKÜMMEND - JARNAC
20
JARNAC
NOVEMBER 2024
Konjakimaraton ehk “Marathon du Cognac” on Prantsusmaal Jarnacis toimuv ainulaadne jooksusündmus, mis ühendab sportliku väljakutse kohaliku kultuuri ja gastronoomiaga. See iga aastane jooksupidu toimub Lõuna-Prantsusmaal, Bordeaux’st vaid tunniajase autosõidu kaugusel, tillukeses linnas nimega Jarnac. Jarnac on konjaki tootmise süda. See kaunis ja natuke unine väikelinn asub Charente'i jõe ääres, umbes 12 km kaugusel Cognaci linnast ja 30 km Angoulême'ist. Üks väike oluline detail veel. Prantsusmaa endine president François Mitterrand (valitses Prantsusmaad aastatel 1981–1995) on selles väikelinnas sündinud.
Lisaks on see aristokraatlik, hubane, natuke vanamoodne linnake koduks paljudele konjakimajadele, teiste seas üks neljast maailma tuntuimast konjakimajast Courvoisier, mis oli ka maratoni üks partneritest.
Aga enne, kui Jarnaci jõuan sõidan läbi selle piirkonna teisest konjakitootmise linnast, mis kannab nime Cognac ehk konjak. Siin asuvad neljast maailma kõige kuulsamatest konjakimajadest kolm: Hennessy, Rémy Martin ja Martell. Otsustan linnas natuke ringi vaadata, vaiksel kõrvaltänaval on väike kohvik, mis sobib suurepäraselt “café au lait” joomiseks. Naudin pehmet ja sametist piimakohvi, kui uksest siseneb vanahärra, kes pärast tervitusi tema ja baarmeni vahel ennast baaripukile istuma seab. Tellimust võtmata kallab baarmen klaasi Pernod likööri, lisab törtsu vett, mille härra ühe söömuga endale sisse kallab, asetab raha lauale ja lahkub, baarmen ja klient teineteisele viisakalt noogutades. Järgmisena saabuvad kaks vanadaami, kes aknaäärse laua taga istet võtavad ja jällegi tellimust võtmata, haarab baarmen riiulist punase veini pudeli, asetab lauale kaks klaasi ja täidab need märjukesega. Istun sellest kõigest natuke eemal, naudin vaatemängu ja kihistan vaikselt omaette naeru. Nii äge! Sõnu ei ole vaja ja klient on kuningas või siis kuningannad.
Edasi juba Jarnaci poole, et järgmisena võistlusnumber välja võtta. Tore üllatus oli see, et kõik osalejad, kes valisid jooksudistantsiks 42 kilomeetrit, said kingituseks pudeli Courvoisier konjakit. Kui on nädalavahetuse maratonireis, siis ma suure reisikohvri asemel haaran lennukisse käsipagasi ja nii oli ka seekord ning olingi väikese dilemma ees, mida selle kingitud konjakiga teha, sest käsipagasiga lennukisse kaasa võtta seda ju ei saanud. Mõtlesin, et kui õnnestub selles ajaloolises ja vaikses linnas leida mõni postkontor, et kingitus koju saata, siis teen seda aga kui ei leia, siis kingin konjaki kellegile edasi, kuigi kingitusi edasi ei kingita aga midagi pole teha.
See linn on tõesti nii väike, et vaid mõnesaja meetri kaugusel linna tsentrist asubki postkontor. Panin konjaki pudeli postitöötaja ette letile, et uurida võimalust selle Eestisse saatmiseks. Nagu väikestes Prantsusmaa maapiirkondades tavaks siis inglise keelt väga palju ei räägita ja nii ei saanud ka proua teisel pool letti minust mitte midagi aru, laiutas oma käsi ja nõutud pilguga raputas pead, venitas oma kaela vasakule ja paremale, nii et see ragises. Ma olen kunagi parntsuse keelt õppinud ja lihtsama vestlusega saan hakkama ja asusin oma peas juba prantsusekeelseid sõnu ritta seadma kui üks soliidne, umbes 85 aastane härrasmees, kes kõrval lauas täitis paki saatmise deklaratsiooni, väga head inglise keelt rääkides kohe ennast tõlgiks pakkus. Selgus, et pakki Eestisse saata saab ja hind oli ka täiesti taskukohane aga kohapeal puudus pakkematerjal, et klaaspudel tervena ka sihtkohani jõuaks. Minu tõlk pakkus kohe välja, et leiab ka sobiva pakkematerjali, kui mul on aega oodata. Aega mul oli ja salapärane härra oligi kiirel sammul juba ootesaalist väljunud. Kui 15 minutit oli mõõdunud, siis tekkis juba väike kahtlus, et mind on sinna ootama jäetud aga loetud minutite pärast saabus härra võiduka naeratuse ja suure sületäie kilepahnaga ja aitas pudeli korralikult ära pakkida. Tänasin ja uurisin, et kuidas ta nii head inglise keelt siin vaikeses maakohas räägib. Justkui muuseas vastas ta: “Ah ma töötasin kunagi aastaid tagasi ühes rahvusvahelises firmas”. Järgnes väike paus. “Ma olin Courvoisier’s number 2 mees”. Selline kohtumine siis. Endine Courvoisier number 2 aitas mul Courvoisier konjaki koju saata. Ja hästi oli pakitud, sest märjuke jõudis kenasti umbes nädala pärast ühes tükis pärale.
Mercy monsieur Courvoisier!
Maratonieelse õhtu üheks tipphetkeks on traditsiooniline “pasta party”, mis leiab aset Jarnaci peosaalis (salle des fêtes). See on lõbus õhtu, kus osalejad saavad nautida rikkalikku pastamenüüd.
Õhtusööki saadab elav muusika ja tants. Õhkkond on rõõmsameelne, pakkudes suurepärast võimalust enne jooksu lõõgastuda ja teiste osalejatega suhelda. Kuigi jäi mulje, et pidu oli rohkem korraldajatele mõeldud, sest jooksjaid tundus vähe.
Olen varem jooksnud kahel teemamaratonil, veinimaratonil “Maraton du Medoc” ja õllemaratonil Belgias. Mõlemal eelpool mainitud maratonil kandis erinevaid kostüüme, julgen väita 99% osalejatest. Seekord enamus jooksjaid kostüüme ei kandud aga parimad palad kutsuti lavale.
Kohal oli ka legendaarne risti kandja.
Start oli kohe Courvoisier konjakimaja ukse ees. Meeleolu on lõbus ja pidulik ning pealtvaatajate ovatsioonide toel saadeti meid teele viinamarjaväljade vahele jooksma.
Novembrikuu viinapuud on mittemidagi ütlevad, kuidagi mustjad ja kõverad, võib isegi öelda, et inetud jändrikud, mis kuidagi üritavad talve üle elada, et siis jälle kevadel õide puhkeda, et siis inimesi uuel sügisel jälle maitsvate viinamarjadega kostitada, millest valmib konjak.
Ja ongi esimene degustatsiooni, söögi, joogi ja meelelahutuse peatus. Muusika mürtsub, laud on lookas. Hanemaksapasteet prantsuse pikal saial, sinki, palju erinevaid juustusorte, puuviljad ja muidugi konjak. Enne maratoni oli minu jaoks suur küsimärk, et kas tõesti pakutakse joogipunktides ka konjakit, natuke liiga kange kraam pole või? Aga esimeses joogipunktis sain ka oma küsimusele vastuse, pakutakse küll ja seda juuakse koos toonikuga, mida oli seal palju erineavid värve. Siiski kraadiga joogist otsustasin loobuda, tundus südamele mitte kõige sõbralikum tegevus aga hanemaksapasteedi saial lasin hea maitsta.
Looduse vormid vahelduvad konjakimajade arhitektuuriga. Õhk on sügiseselt värske ja tungib kopsudesse aga siiski veel mõnusalt soe. Järgmises konjakimajas on laud jälle lookas, austrid, sink, sai, pasteet, juust, austrid, austrid, austrid ja loomulikult konjak.
No see on tõesti üks naudingute maraton.
Ja siis on jooksjate ette laotatud punane vaip ja me jookseme konjakimajast läbi, tõmbad ninaga õhku ja kopsudesse tungib magus konjakilõhn, mitte et ma suur konjakisõber olen aga see magus aroom… Siin võib tõesti ainult lõhnast ja konjaki vinest hästi natuke purju jääda.
Edasi kulgeb rada mööda viinamarjaistandusi, kus pahklikud viinapuud näitavad oma karmi ilu ja vastupanuks vajalikku sitkust.
Aeg jälle väikeseks vahepalaks.
Charente'i jõe kallastel ja kohalikel maastikel jooksmine pakub osalejatele nii sportlikku väljakutset kui ka maalilist vaadet. Kuni järgmise peatuseni.
Viinamarjaväätidest ümbritsetud vanad kivimajad, mille ette on pargitud traktorid. Külaarhitektuuri sügisene rõskus juhatab järgmise söögi ja joogipeatuseni, kus käib korralik pidu. Prantsuse rahvariietes proua, kellel maratone turjal juba üle 100, ärgitas mind ka toonikuga konjakit proovima: “Ära ole nii korralik, ainult üks klaasike!” Lubasin talle, et pärast finishijoone ületamist kindlasti proovin seda märjukest.
Mida lähemale lõpujoon jõuab, seda lustlikumaks rahvas muutub.
Ongi käes viimane konjakimaja, kus lisaks konjakile pakutakse ka veini. Veinist ma ära ei ütle ja koos hanemaksapasteedi saiaga juba natuke tähistan peagi lõppevat gurmeemaratoni.
Viinapuud kumavad sügisevalguse käes kuldkollaselt ja mingi teise nurga alt jälle punakalt.
Julmalt kaunis ja natuke kurb, et see tore spordipidu kohe varsti otsa saab.
Kui olen finishijoone ületanud ja medal on kaela riputatud, haarab prantsuse rahvariietes daam, kes mind juba rajal ärgitas konjakikokteili proovima mul käest ja juhatab baarileti äärde ja tundub, et seekord ei ole võimalik konjak toonikuga joogist ära viilida. Papptopsik kallati ääreni täis ja istusin siis pargipingile jooki nautima. No oli tõesti hea. Kuigi ma väga suur konjakisõber ei ole, vahest harva võtan mõned suutäied, kui tunnen, et haigus hakkab maha murma või siis kasutan söögitegemisel aga konjak toonikuga oli selline sametiselt pehme ja tegi seest mõnusalt soojaks. Tunned kuidas alkohol sooja jutina läbi keha ülevalt allapoole vajub, veresooned laienevad, jooksmisest väsinud lihased lõdvestuvad. Läks vist küll õigesse kohta see märjuke, mitte et ma kange alkoholi joomist spordivõistlusel propageeriks.
Pärast maratoni pidu muidugi jätkus, kõigepealt finishipaigas ja siis juba siirdus edasi samasse kohta, kus oli eelmisel õhtul “pasta party”. Ütleme nii, et elada nad oskavad. Minul nii hästi välja ei tule, sest siirdun mõnesaja meetri kaugusel asuvasse ööbimiskohta. Tagantjärgi siiralt tänulik selle pärli eest, mis asub südalinnas, vaid mõne minuti jalutuskäigu kaugusel võistluse paigast. Pererahvas lubas ka lahkelt selle imelise kodu asukohta jagada. Kui plaanid konjaki maratoni joosta, otsid rahulikku ja autentset Prantsusmaa provintsikogemust või oled lihtsalt veinide ja konjaki huviline, siis kindalsti vaata kas see tore pesa on sinu jaoks avatud.
Järgmisel hommikul, sügavas vaikuses, varavalges, asun mööda käänulisi külateid Bordeaux poole teele, et sealt edasi juba kodu poole lennata. Sõit viib läbi valgesse udusse mähkunud viinamarjaistanduste ja muudab selle teekonna kuidagi eriti muinasjutuliseks. Justkui tellitult kõlab autoraadiost Celine Dioni esituses üks minu lemmiklaule “Pour que tu m'aimes encore”. Külatänavatel kõnnivad laisalt kohalikud mehed, sonid peas, pikad saiad turritavad ostukotidest välja. Inimesed on seal kuidagi kurvad aga samas on tunda selline sisemine rahu. Puud on sügiseselt raagus, taevas on pilvitu. Ja need maastikud, künkad, viinamarjaistandused. Lihtsalt lummav!
