KAKSKÜMMEND ÜKS - TORSHAVN

21

TORSHAVN

JUUNI 2025

Kui ma ennast Fääri saarte pealinna maratonile kirja panin, siis ma päris täpselt veel ei teadnud, millesse ma jälle ennast mässinud olen. Maratone valin selle järgi et ikka jahedast Eestist soojemasse paika aga seekord soojast Eestist külmale maale keset Atlandi ookeani tuult ja tormi. Kui kodus näitab termomeeter üle kahekümne soojakraadi siis Fääri saartel samal ajal alla kümne kraadi sooja ja maratonipäeval lubab vihma. Pidasin endaga mitu tõsist dialoogi, et kas ma ikka tahan vabatahtlikult minna loodusjõududega võitlema. Aga see kauge ja tundmatu maa ikkagi tõmbas mind enda poole ja uudishimu sai hirmust jagu.

Ärasõidule eelneval õhtul tuli pähe üks kummaline küsimus. Fääri saared ei kuulu Euroopa Liidu koosseisu ega Schengeni viisaruumi. Kas sellelle maale reisimiseks on vaja viisat? Kiire otsing intrenetis andis vastuse, et Euroopa Liidu kodanikud saavad reisida viisavabalt ja tegelikkus oli see, et reisidokumenti ei küsitud kuue erineva lennureisi jooksul mitte kordagi. Käsipagasiga reisimise privileeg.

Esimesed vaated lennuki aknast on lummavad. Sametised mäed ja orud. Ja mitte ühtegi puud, sest pinnas on õhuke, kivine ja vulkaanilise päritoluga. Tormituuled ja soolane ookeaniõhk ei lase puudel juurduda ega kasvada.

Fääri saared on Šotimaa ja Islandi vahel asuv isehallatav Taani koosseisu kuuluv saarestik, mis paikneb Norra mere ja Põhja-Atlandi piiril. Rahaühikuks on Fääri kroon, mis on võrdne Taani krooniga, ametlikud keeled on fääri ja taani keel ning umbes 54 000 elanikuga Tórshavn on maailmas üks väikseimaid pealinnu.

Armas väike linnake Tórshavn. Elu käib siin teosammul, kohalikud on sõbralikud ja hästi abivalmis. Aeg justkui seisab. Teise siinolemise päeva lõunaks olen ise ka leidnud rahuliku sisemise rütmi, mis on hästi aeglane.

Siin on palju väikeseid nunnusid kohvipoode ja võileivabaare. Nädalavahetusel tullakse perega aega veetma. Inimesed kohviku laua taga räägivad vaiksel häälel, teevad pikki pause, vaatavad oma vestluspartnerile sügavalt silma. Kõike tehakse hästi teadlikult. Naudin seda mõnusat atmosfääri.

Kui ületad sõiduteed, siis eranditult kõik autojuhid peatuvad vöötraja taga. Seda kõike enne kui sul üldse tekib mõte teed ületada, jäävad autod juba seisma ja see kõik käib suure lahke naeratuse saatel. Ilm on siin aastaringselt suht jahe aga südamed on fäärlastel soojad ja lambad südalinnas eramajade aedades on täiesti tavaline vaatepilt.

Sellel maal on normaalne, et kodude akendel pole kardinaid ja mõõdujad akendest sisse piiluvad, või siis mitte, sest nii pole viisakas.

Kõige populaarsem spordiala saartel on jalgpall. Kuna elanike arv on väike, siis enamik Fääri saarte jalgpallureid ei ole professionaalid. Rahvusmeeskonnas võib kohata pallureid kelle põhitöökoht on hoopis pangas. Mõnele toob leiva lauale lambakasvatus, kalapüüdmine või katusepanija amet. Piiratud ressurssidele vaatamata on arendatud noortesüsteeme, treenerite väljaõpet, et parandada kvaliteeti nii klubitasandil kui rahvusvahelisel tasemel. Juba väga väikesest peale kasvatatakse jalgpalli järelkasvu ja laupäeva hommikul harjutab usinasti umbes sadakond last väikestes gruppides, lapsevanemate ergutuste saatel.

Fääri 18 saart on ümbritsetud suurest, sügavast ja kohati ka ohtlikust ookeanist. Samas on ookean saarestiku suurim sissetuleku- ja tööhõive allikas. Ilus ja avar ookean on kütkestav, äge, võimas. See on nii rikkalik ressurss kui ka kaotuse koht, sest igas fäärlase peres on kalur ja neil kõigil on kogemus mõne lähedase või sugulase kaotusest. “National Museum of the Faroe Island” väljapanekute hulgas on kujutatud kalalaevu nii tuulevaikuses, kui ka tormis ja tuules.

Kivid ja kaljurahnud on Fääri saartel esindatud igas võimalikus vormis. Fääri saarte muinasjutud, legendid ja müüdid on täis lugusid trollidest, nõidadest ja „varjatud inimestest“ (huldufólk) ning nende elust kivide sees. See on ilmselt põhjus, miks enne suurele kivile istumist või astumist tuleb küsida luba – igaks juhuks, kui seal elavad üleloomulikud olendid.

Fääri saartel on ka oma isiklik väike Stonehenge.

Ja need rustikaalsed murukatustega puitmajad, mis on olnud osa viikingiajastu ehitus- ja elamustraditsioonidest – “longhouses”, kus kasutati kohalikke materjale ja ehitustavasid, mis sobisid karmide ilmastikuoludega. Tórshavn’s asub ajalooline riigihalduse piirkond “Tinganes”, mida kõigil linna külalistel on võimalik lähemalt uudistada.

Esmamulje saarest on väga positiivne ja viimane aeg on võistlusnumber lunastada. Numbri kättesaamine on kaubanduskeskuse koridoris. Lihtsalt üks laud ja korraldustiim, kes infot jagab. Minu küsimuse peale, et miks start alles kell üks päeval antakse on vastuseks, et see on ju parim aeg maratoni stardiks. Saab korralikult välja magada ja teha mõnusalt pika hommikueine. Tuleb nõustuda.

Ja siis palusin veel stardikoha aadressi, mida nad mulle õelda ei osanud, sest start on sadamas, väga käidavas kohas ja ära eksimise võimalus puudub. Tuleb usaldada.

Maratoni eelõhtul kogunevad taevasse tumedamad pilved ja terve öö sajab nagu oavarrest. Ka hommikul on taevas sinkjasmust, tõmban “Walk the Dog” vihmakeebi selga ja siirdun eelmisel päeval avastatud pagariärisse süsivesikuid manustama. Kuna vihma sajab, siis ei raatsi telefoni taskust välja võtta, et rakendusest vaadata, kas ikka õiges suunas liigun aga eksimise võimalus on null, sest juba mitusada meetrit varem tunnen kerget sooja saia lõhna, mis järjest tugevamaks läheb. Väga soovitan seda hubast pagariäri “Breyðvirkið” (asukoht on 44 Jónas Broncksgøta, Tórshavn), kui peaksid sellele võlumaale sattuma. Need orgaanilised haputaigna leivad ja muud küpsetised lihtsalt viivad keele alla.

Minu jaoks on see esmakordne, et start maratonile antakse alles peale lõunat. Tegelikult vist ikka teist korda, sest ühe maratoni olen jooksnud lausa öösel. Tavaoludes peaks selleks kella ajaks maraton juba lõppenud olema aga nüüd istun ööbimiskohas, vaatan iga natuke aja tagant telefoni rakendusest ilmateadet. Kui varahommikul lubas ilma selgenemist, siis reaalajas lubab hoopis veel rohkem vihma ja tugevat tuult. Tõmban jooksuriided selga, tossud jalga ja hakkan vaikselt stradikoha poole liikuma. Telefoni ilmateade näitab 9 kraadi sooja aga feels like -1. Külm poeb naha vahele, tuju kõige parem ei ole aga stardialasse jõudes teiste jooksjate lõbusaid nägusid nähes, läheb enda mossis nägu ka rõõmsamaks. Sinkjasmust taevas vajub järjest madalamale, toetudes elegantselt murukatustega majadale, kõlaritest kostub Elton John’i laul “I’m Still Standing” ja kohe kõlabki stardipauk.

Distantsi esimene pool tuleb joosta tõuse ületades tugevas vastutuules. Lisaks veel vihm, mis on külm ja tihe. Põhimõtteliselt sajab vihma alt üles. Tintmust pilvelahmakas läheneb ähvardava kiirusega ja mõne hetke pärast on suur sahmakas vett mul krae vahel. Esimese kahe kilomeetriga olen läbimärg, kehal ei ole enam mitte ühtegi kuiva kohta. Jooksutossudest on saanud ookean, reied on külmast kanged. Üks ameeriklane kõnnib kurva näoga vastu, et tema enam ei jaksa. Mul käib ka korraks mõte peast läbi ots ringi keerata aga ei saa ju alla anda, kui oled kõigest paar kilomeetrit läbinud. Kui mind keegi rajalt maha ei võta, siis vabatahtlikult ma alla ei anna ja tagasi tulles on ju tuul selja tagant.

Ja kui raskel rajal näen mõõdumas Iiri Punast Setterit (minu hingeloom), läheb samm natuke kergemaks ja jooksusamm pikemaks.

Sellel nõudlikul rajal ei saa mitte ühtegi nõrkusehetke endale lubada. Ookeanil on korralik jänes peal (jänesed on surfikeeles need valged vahutupsud, mis tekivad tugevast tuulest). Vesi on tormi värvi sinakashall. Proovin mõtted viia mujale, kujutades ette, kuidas ma kariibide soojades vetes pelikanidega võidu surfan. Reaalsus aga lõõb jälle külma sahmaka tormituult näkku ja tegelikkuses tuleb rinda pista järjekordse tõusuga. Kustkohast küll võtab inimene jõu, et see kõik läbi teha? Hingan sisse soolast ookeaniõhku ja rühin edasi.

Lisaks on siin on ikka korralik kuppelmmastik ja tänu umbes 20 meetritt vastu puhuvale tuulele ning tammetõru suurustele vihmapiiskadele on tõusud halastamatud ja ega laskumised ka jalgu ei paita. Isegi välikemmergud on marutuule tõttu rivist väljas.

Keskendun ilusamatele vaadetele. Fääri saartel on vist maa peal esindatud kõik rohelise värvi spektrid ja alatoonid. Puhas roheline, sinakasroheline, salveiroheline, kollakasroheline, smaragdroheline, laimiroheline, oliiviroheline, metsaroheline, sõjaväeroheline, samblaroheline. Mägede lummus toob kõik need toonid ja tonaalsused kuidagi eriti esile.

Kõikvõimalikes toonides rasked pilved ripuvad mägede kohal. Metsaojad kõrgete kiviste kallastega, mis on kaetud sügava rohelist värvi muruga, kus muretult einestavad lambad.

Fääri saartel elab lambaid rohkem kui inimesi. Hinnanguliselt elab Fääri saartel 55 000 inimest, lambaid aga 70 000 kuni 80 000, mis teeb iga inimese kohta vähemalt 1,3 – 1,5 lammast. Need lambad ei ole metsikud vaid nad kõik kuuluvad kellelegi ja lammaste liha ei ekspordita. Osa sellest kuivatatakse ja serveeritakse kodudes skerpikjetina – Fääri saarte delikatessina. Fääri saarte lambad said eriti kuulsaks, kui riigi turismibüroo „Visit Fare Islands“ varustas mõned lambad kaameratega, et nad saaksid Fääri saari kaardistada. See oli omamoodi Google Sheep View, mis juhtis Google'i tähelepanu asjaolule, et Fääri saari polnud veel Google Street View'ga kaardistatud. Nüüd on nad seda teinud!

Lambad on ka osa Fääride identiteedist – nimi "Føroyar" tähendab tõlkes "Lambasaared" ("får" = lammas rootsi keeles, seotud vana norra keelega). Lambakasvatus on saartel väga vana ja sügavalt juurdunud traditsioon. Juba ajalooliselt on Fääri saartel kõik maismaa ressurssid maksimaalselt ära kasutatud. Lambavilla kasutatakse siiani kudumiseks ja rõivaste valmistamiseks. Kunagi oli villa kraasimine ainult meeste töö ja kudumine oli isegi kooli õppekavas kõigile õpilastele, nii tüdrukutele kui ka poistele. Fääri saartel on endiselt palju kudumisklubisid ja tänapäeval on nende ainulaadsed ja kaunid mustrid teinud Fääri saarte kudumitest rahvusvaheliselt tunnustatud disainitoote.

Taevas tõmbub lavendlilillaks ja kärestik voolab smaragdroheliste rohttaimedega rüütatud nõos. Kuigi keeruliste ilmastiku olude tõttu on rajal raske, on südames siiski kergus ja kuidagi suudan ikka ühe jala teise ette tõsta. Tunnen ennast nagu merekilpkonn, kes ellujäämiseks peab liiva seest ookeanini jõudma. Peatuda ei tohi vaid tuleb kogu aeg edasi liikuda, et eesmärgile jõuda.

Looduse värvid on siin lihtsalt võrratud. Finishijoone saabudes piilub lillaka taeva kohalt lõpuks päike, roosaga ääristatud pilved toovad naeratuse taas näole. Kui medal on kaela riputatud, jagatakse jooksjatele lõhe taco’sid ja õllevitamiine. Esimene õllevitamiin läks nagu vesi saunas kerisele. Teise lõhe taco ja õllevitamiini jaoks võtsin natuke rohkem aega et nautida.

Nii palju hoolitsetud rohelust! Selline tunne, nagu oleks mõnes filmis või muinasjutus osaline olnud. Fääri saartel on vist nii, et kui midagi mulda pistetakse, siis see seal ka kasvama läheb. Ookeani ääres on vaid väike liivariba ja siis kohe mõnus pehme samblaroheline muru. Minu lahkudes on taevas pastellsinine, ookean rahulik ja mina olen tänulik selle toreda seikluse eest.