ÜKS, KAKS, KOLM

Tokyo, Valencia, Tromsø

veebruar 2011, november 2017, juuni 2018

Kui sa pole kunagi ühtegi maratoni jooksnud, siis tunned suurt aukartust nende inimeste vastu, kes 42 kilomeetrit aja peale joostes on läbinud. See kõik tundub nii lihtne aga samas täiesti kättesaamatu. Paljud meist on tiitlivõistlustel olnud tunnistajateks imeliste võitude ja viimastel kilomeetritel uskumatutele ärakukkumistele. Öeldakse ju, et maraton algab 40ndal kilomeetril.

Maratoni jooksjatest ollakse ka väga erinevatel arvamustel. Paljud ei mõista seda, miks peab oma keha asfaldil süsihappegaasist küllastunud linnatänavatel lõhkuma, selle asemel, et metsas terviserajal pehmel pinnasel värskes õhus jooksu nautida. Palju on ka neid, kes armastavad jooksmist aga maratoni ei ole julgenud proovida, sest kardavad, et ei suuda lõpuni joosta. Kui maratoni läbimine tundub liiga suure väljakutsena võib ju alati alustada poolmaratonist aga mõlemal juhul peaks ikkagi olema eelnevalt läbitud piisavalt treeningkilomeetreid.

Esimeseks maratoniks oli mul kõikide juhuste positiivsel kokkusattumisel Tokyo maraton. Kuna see oli minu esimene maraton, siis ei osanud ka muretseda, et mis mind ees ootab. Maratoni rada läbis Tokyo kaunimad kohad ja kõige ägedam oli joosta mööda kuulsat Ginza peatänavat. Kuigi raja lõpu osas võitlesin jalakrampidega, siis ei tulnud mul kordagi pähe mõtet katkestamisest.

Oma teiseks maratoniks valisin Valencia. Valencia Maratoni rada on kiire ja tasane ja sobib suurepäraselt neile, kes pärast väikest pausi jälle maratoni rongile soovivad hüpata.

Trenn on tehtud ja starti minnes pole enam mõtet muretseda, kas jõuad lõpuni joosta või mahud ajalimiiti. Maratoni rajad pakuvad ka silmailu, läbides erinevaid vaatamisväärsusi ja nüüd tuleb jooksu lihtsalt nautida.

Valencia maratonilt pärineb veel üks lõbus tähelepanek. Umbes 30ndal kilomeetril jooksis minust nagu postist mööda üks mees ja kadus silmapiirilt sama kiiresti, kui ta minu kõrvale ilmus. Mõne aja pärast jalutas ta rahulikus tempos ja sõi pizzat. Soovisin talle “Head isu” ja lippasin edasi. Kilomeeter hiljem tuiskas sama mees minust nägu naerul uuesti mõõda. Just sellised hetked mulle maratoni jooksmise juures just kõige rohkem meeldivad, sest väga paljude jaoks ei ole oluline mitte koht vaid osavõtt!

Vaid mõned tunnid pärast Valencia maratoni lõpujoont hakkasin planeerima maratone 2018ndal aastal. Avastasin väga palju ägedaid maratone, kus tulevikus kindlasti  joosta soovin. Kui enne Valenciat seadsin esmärgiks 1 maraton aastas, siis nüüd olin juba natuke julgem ja planeerisin aastas joosta 2 maratoni. 2018 aasta väljavalituteks osutusid "Midnight Sun Marathon" Norras ja "Marathon du Medoc" Prantsusmaal. Olen ka broneerinud endale stardinumbri 2019 aasta kevadel toimuvale Pariisi maratonile.

"Midnight Sun Marathon" viiakse läbi Põhja-Norras, väikeses linnas nimega Tromsø.  Põnevaks teeb maratoni see, et jooks toimub öösel. Maratoni start antakse kell 20.30 ja finišh suletakse kell 2 öösel (tegelikult oodati kõik jooksjad finišisse ära). Starti lubatakse 2000 maratoni jooksjat ja kui limiit saab täis, siis registreerimine suletakse. Registreerisin ennast maratonile juba jaanuaris ja samal ajal bronerisin nii ööbimise kui ka lennupiletid. Maratoni treeningutega alustasin veebruaris ja treeningkilomeetreid kogunes kokku 412. Olen kuulnud, selleks et maraton turvaliselt lõpetada, tuleks enne vähemalt 420 jooksu kilomeetrit läbida. Natuke jäi puudu.

Kõik sujus plaanipäraselt aga umbes 2 nädalat enne reisi saabus teade majutusasutusest, et ma oma broneeringu tühistaks, sest nad sulgevad maja. Kuidas leida ülerahvastatud Tromsøs endale uus ööbimine? Minu kuupäevadel olid selleks ajaks hotellide hinnad tõusnud taevastesse kõrgustesse. Kirjutasin oma murest Booking.com kirjakasti ja sain ääretult meeldiva teeninduse osaliseks. Nad aitasid mul sama raha eest leida uue ööbimise maratoni stardi lähedal. Olen neile väga tänulik ja kindlasti soovitan ka teistele Booking.com portaali kasutada.

Kõige mugavam on Tallinnast Oslosse lennata Norwegian Air lennukiga. Oslo – Tromso liinil olid umbes pooled reisijatest maratoni jooksjad ja neid on väga lihtne suurest massist eristada. Nad on kõhnad, reisivad seljakotiga ja jalas on tossud.

Kui hakkasime Tromsøle lähenema, avanesid lennuki aknast imeilusad vaated. Lumised mäetipud vaheldusid kauni maastikuga. Vaikselt hakkas kohale jõudma, et õigepea olen oma kolmanda maratoni stardis ja jooksen nende lumiste mägede vahel.

Tromsøs elab üle 60 000 inimese ja tänu Golfi hoovusele on sealne kliima natuke pehmem, kui teistes linnades samal laiuskraadil. Tromso südalinnas asuvad ka kõige vanemad puitmajad terves Põhja-Norras. Kõige vanem maja on aastast 1789.

Lisaks Viikingitele on Norra kuulus ka oma lõhe poolest. Minu kindel soov oli Tromsøs süüa maitsvat kala ja palusin kohalikel soovitada mõnda head kalarestorani. Minu küsimuse peale muutusid nad aga kurvaks ja vastasid: “Meil on küll palju kala aga me ei oska seda hoida ja ühtegi väga head kalarestorani siin kahjuks pole”. Õhtusöögiks sõin hoopis burgeri ühes väikeses burgeri restos. Maitses hästi!

Kui ma ma Tromsøs hommikul ärkasin, oli maratoni stardini täpselt 12 tundi aega ja otsustasin linnale väikese tiiru peale teha.

Tromso on väike armas linnake, kus ilma kaardita saab suurepäraselt hakkama. Polaarmuuseumi külastus pani mõtlema kliima soojenemise peale. Varem oli põhjapoolusel kogu maa kaetud täielikult jääga ja isegi suvel, kui päike paistis kõrgemalt, ei mõjutanud see jää sulamist. Ookeani vee soojenemisega aga on hakanud ka Arktika jää sulama. Tugev jää, mis on olnud seal palju aastaid, hakkab vaikselt kaduma…

Maratoni start oli õhtul pool üheksa. Starti jõudsin umbes 10 minutit varem ja stardijoone ületasin ainult mõned sekundid pärast stardipauku. Rahvast tundus kuidagi vähe. Toon võrdluseks Tokyo maratoni, kus minu stardinumber oli 55300 ja stardijooneni  jõudmiseks kulus umbes pool tundi.

Midnight Sun Maratoni vaated olid väga lummavad ja keset suve oli väga värskendav joosta mägede vahel, lumised mäetipud terve jooksu ajal nähtavad. Elu esimeseks maratoniks seda ei soovita, sest rajaprofiil oli päris raske.

Lisaks jahe ilm, vihm ja rannikul kuni 25 m/s puhuv tuul. Mitu korda kahtlesin väga sügavalt oma mõistuses, et selle hulluse olen ette võtnud. Aga mitte kordagi ei olnud mõttes võistlust katkestada, kuigi viimastel kilomeetritel olid jalad päris töntsid ja valusad. Midnight Sun  Maraton toimus öösel aga tunne oli nagu jookseks südapäeval, sest pimedaks üldse ei läinud.

Minu jaoks jagunevad maratoni jooksjad suures piiris kaheks. Ühed on need, kelle jaoks on hästi oluline, et sul kindlasti on naabrist parem tulemus ja iga uus maraton peab eelmisest kiirem olema. Teises rühmas on inimesed, kelle jaoks on oluline protsess ja jooksurõõm, mitte veri ninast välja oma isiklikku parandada. Ma ise kuulun kindlasti sinna teise gruppi. Minu jaoks on maraton nagu meditatsioon või rännak ja kella ka ei ole käe peal, kui jooksen.

Väga positiivne oli see, et kilomeetrite numbrid tee ääres jooksid tagurpidi (suuremast väiksemani), ehk näitasid seda, mitu kilomeetrit oli veel joosta. Psühholoogiliselt tegi see jooksmise kindlasti lihtsamaks.

Umbes 30ndal kilomeetril tervitas jooksjaid raja ääres Iiri Punane Setter Baldur. Näitasin Balduri omanikule telefonist enda punapeade pilte ja jooksin edasi. Tore oli oma lemmik koeratõugu kohata ja see andis ka palju jõudu juurde, et lõpuni joosta.

Midnight Sun Maratoni loetakse maailmas kahekümne parima maratoni hulka, mida jooksusõbrad  kindlasti võiksid külastada. Imelised vaated ja valged ööd kutsuvad seda jooksufestivali külastama inimesi üle terve maailma. Kuigi maraton oli hästi korraldatud, oli kohati tunne, et tegemist on väikese rahvajooksu, mitte maailma parimate hulka kuuluva jooksupeoga. Enne maratoni jagati Tromsø Linnahalli fuajees võistlusnumbrid ja müüdi maratoni meeneid. T-särk, mis tavaliselt jooksu hinna sisse kuulub, tuli eraldi osta. Tokyos ja Valencias ootas osalejaid koos võistlusnumbri ja jooksusärgiga ka päris luksuslik “goody bag”. Kõige rikkalikumad teeninduspunktid olid Tokyos. Linnaelanikud olid tulnud kaasa elama terve raja ulatuses. Rahvast raja ääres oli tõesti väga palju, mis on ka täiesti mõistetav, sest Tokyos elab üle 9 miljoni inimese. Kimonotes naised pakkused raja ääres kandiku pealt rahvusroogasid ja vabatahtlikud lasid külma geeli jalgadele jooksusõpradele, kes krampidega rajal võitlesid. Väga meeldiv rajateenindus oli ka Valencias. Vesi oli väikestes pudelites ja geelipunkte oli ka piisavalt palju. Tromsø teeninduspunktid oli väike pettumus, sest jooksu ajal pakuti ainult topsiga vett ja energiajooki ning natuke banaani.

Pärast võistlust premeeritakse lõpetajaid medaliga. Tromsøs ulatati topsike apelsinimahla aga Tokyos ja Valencias jagati lisaks medalile ja mahlale ka tublidele sportlastele kingikotte maratonist taastumise jaoks vajalike toodetega.

Pärast kolme maratoni arvan, et väga palju on ka inimese enda mõtetes kinni. Kõik need kes veel kahtlevad või mingil põhjusel ei julge oma esimest maratoni joosta, siis minu soovitus on tõsiselt järele mõelda. Maratoni jooksmine on vägagi sõltuvust tekitav tegevus. Kui oled ühe maratoni lõpetanud, hakkad kohe järgmise peale mõtlema. See ei loe, et jalad on valusad ja varbad villis.

Minu mõtted on juba järgmise maratoni juures Bordeaux veinipiirkonna viinamarja instanduste vahel. Maraton du Medoc saab olema päris suur väljakutse, sest joogipunktides pakutakse vee asemel veini ja banaan on asendatud juustuga. Vive la France!